Minu aasta konnadega

Hakkasin mõtlema…need kaks sõna ei tähenda tavaliselt head, aga tõesti hakkasin mõtlema, KUI erinevaid inimesi ikka maailmas olemas on ja KUI erinevat elu me kõik elame ning kuidas kõige väiksemad juhtumised elus võivad meile kõige rohkem mõju avaldada. Selle mõttelõnga vallandas minus pühapäev, kui me suusatamas käisime. Unustasin mainida, et kuigi lõpetasime suusatamise juba kell 5, kui rajad kinni pandi (miks nii vara, ei tea), siis koju jõudsin päris mitu tundi hiljem. Nimelt hüppasime läbi nende kolme prantslase sõpside Amélie ja Bertrand’i juurest, kes seal lähedusest väikses armsas linnakeses Pontarlier’s elavad. Veider oli selle kõige juures see, et tegu on paarikesega, kus piff oli meievanune ja mees 33 ja et nad abielluvad suvel. Amélie on kolmandal kursusel ja lõpetab ülikooli ja ta mees on pintsaklipslane ja nende korteri põhjal ütleks, et teenib ta suhteliselt hästi. Mulle isiklikult ei mahu pähe, kuidas nii suure vanusevahega suhe toimib. Tegu pole muidugi ainult vanusevahega, sest ilmselt näiteks 5 aasta pärast annab see endast juba palju vähem tunda, kui hetkel, aga praegu jättis see nende kodumängimine endast kuidagi imeliku ja eemaletõukava mulje: Bertrand, kes on kergelt hallinev ja kiilanev, ning tema kõrval veel lapsik, kuid samal ajal liigagi täiskasvanulik ja koduperenaist mängiv Amélie. Sellises vanuses inimesed on ju täiesti erinevates eluetappides. Igatahes tundsin mina end sel hetkel väga vana ja samas väga noorena.  Ühest küljest olen jõudnud etappi, kus tehakse paaritunniseid külaskäike, kohvitades, jutustades ning viisakusest komplimente tehes ja kodu kiites (kodu oli küll päriselt ka imeilus). Natuke hirmutav tunne on, kui leiad end mõnes olukorras, mille pihta kunagi väiksemana mõtlesid, et MIKS täiskasvanud seda teevad ja kuidas neil igav pole. Silme ette kerkis pilt üksteist külastavatest paarikestest sõpradest, vahvlitort ühes ja kohvipakk teises käes, ja kuidas naised laua ümber lobisevad, samal ajal kui mehed diivanil sporti vaatavad (selline olukord oli muuseas mõne hetke Amélie ja Bertrand’i juures). Teisest küljest tundsin aga, kuidas ma kohviks ja vahvlitordiks aga veel üldse valmis pole ja oleks hea meelega teise suunda jooksnud, soovitavalt kõrtsu..või siis kõikide oma tähtsate (kaasalkohoolikutest) maksimaalselt normaalsete sõprade juurde, kellega maailma kõige lollimat ja mõttetumat, aga kõige paremat iba suust välja ajada ja lihtsalt vegeteerida. Ja siinkohal ei mõtle ma mitte niiväga, et olen etapis, kus peab ainult pidutsema ja üldse mitte täiskasvanulik ega vastutustundlik olema, vaid lihtsalt, et sellises vanuses ei pea veel igas situatsioonis sunnitult viisakas olema ja lollused on veel täitsa lubatud. Millal siis veel, kui mitte praegu.

Pill tuleb aga pika ibunni peale, nagu ütleb eesti vanarahvatarkus, mistõttu hakkan hoopis viikingitest nüüd lugema. Kofeiinilaksu kasutasin muidugi blogimiseks, aga noh, juhtub ka parimates peredes. Muuhulgas peaks oma esimese semestri eksamitulemuste kohta järele pärima minema, mis küll alles eelmisel nädalal välja pandi. Jah, konnadel kulus kaks kuud, et eksamihindeid välja panna. Que de joie et que d’émotions!