Pole nii kaua bloginud, et ei oska kuskilt pihta hakata, seetõttu ei hakka viimase kahe kuu kohta ühte monsterpostitust tegema, vaid üritan väikeste juppide kaupa oma mälu värskendada. Mälu värskendamisega on muidugi keeruline lugu, arvestades et pool mu aju pühapäeval ära külmus. See juhtus seetõttu, et käisin suusatamas, mis iseenesest eos oli üliäge ja noh, tegelikult oli ka, aga valisime muidugi kõige halvema ilmaga päeva üldse. Šveitsi piiri ääres asuvas suusakeskuses nimega Métabief oli sel päeval maksimaalselt ebanormaalne tuul ja väiksed miinuskraadid, lisaks oli üleval mäe otsas ka udu ja kohati jäised rajad. Kõlab nagu väga jube koht, aga tuulekahjustused näol ja kanged kondid olid seda ikkagi väärt.
Pühapäeva hommikul kell 8 startisime viiekesi autoga Besançonist (auto on ikka selline luksus siin): peale minu siis hispaanlane José, kes elus teist korda suuskadel oli, ja kohalikud prantslased Anaëlle, Nathan (kes on paarike) ja Justine. Anaëlle’i tunnen ma loengutest ja ta õpib ka arheoloogiat, Justine on aga omakorda nende sõber. Päris äge on päris koh
alikega, mitte ainult teiste väljamaalastega, suhelda. Boonuseks on muidugi, et nad on kohalikud konnad AUTOGA. Ma poleks ühistranspordiga jändamist küll ette viitsinud võtta, et üheks päevaks suusatama minna. Nüüd järgneb koht, kus eestlasted võivad kadedaks minna (mina kaasa arvatud): ma maksin päevase varustuse rendi ja mäepileti eest 30 euri ja lisaks on siin ikka palju rohkem radu ja ilmselt on nad ka vägevamad.
Igatahes oli väga mõnus midagi teistsugust teha ja noh, vähemalt saan ristikese kirja panna, et jõudsin korragi suusatamas käia, eriti, et ei ela mägedest just väga kaugel. Õnneks väga hullult ei kukkunudki ja p
ärast ühte katsetust titerajal suundusime kohe pärisradadele (ma kui põhjamaalane ei saanud ju ometi häbisse jääda ja liialt harjutada, lisaks olin ju korra nelja aasta eest, väga hirmus, et see nii ammu juba, kuutsekal suusad alla pannud ka). José see-eest tegi kena maandumise jääl, kus tal otseloomulikult õnnestus selg veriseks kriipida. See oli kõigele lisaks ka väga naljakas olnud, kahju et oma silmaga ei näinud, küll aga nägin, kuidas ta suusad olid kahte eri suunda lennanud ja ta mööda jääd neid otsima minema pidi. Jah, eestlase lemmiksöök on teine eestlane, aga hispaanlane käib kah häda korral..ja nalja me tema pihta tegime ikka mõõdukalt, kuigi tegelikult sai ta ka päris hästi hakkama.
Ja nüüd ma siis veits valuta
n lihaseid siin ja unistan saunast, aga olen siiski õnnehormoonidega täidetud, kuigi kohe enam pole, sest 3 powerpointi presekat, mis mind järgnevatel nädalatel ees ootavad, ähvardavad viimsegi rõõmu mu näolt pühkida. Aga see on kõigest elu ja läheb üle. Ja pealegi: aprillis ootab mind ees 2 nädalat vaheaega! Mis ma sellega ette võtan, veel ei tea, aga küll me midagi planeerime, oleme siin kõik viimase hetke inimesed.
Nüüd aga pean õppima (kas ma olen juba maininud, kui vastikult õpihimulised ja üldse mitte viimase hetke inimesed kõik konnad on? tõesti tulid ülikooli ainult õppima või?? või võib-olla ei jätkunud enam konnadele ‘viimast hetke’, kui seda kunagi hallidel aegadel jagati? See viimane oleks nende ainus vabandus..) ja mitte looderdama. Loodan varsti veel mälu- ja blogilünki täiendada.
Senikaua nautige kaunist talvist ja kevadist vaadet mu aknast (need majakesed ei ole ei kellegi kodu ega koerakuudid, vaid hoopis prügimajakesed) ja Métabief ‘ pilte!
