Minu aasta konnadega

Hakkasin mõtlema…need kaks sõna ei tähenda tavaliselt head, aga tõesti hakkasin mõtlema, KUI erinevaid inimesi ikka maailmas olemas on ja KUI erinevat elu me kõik elame ning kuidas kõige väiksemad juhtumised elus võivad meile kõige rohkem mõju avaldada. Selle mõttelõnga vallandas minus pühapäev, kui me suusatamas käisime. Unustasin mainida, et kuigi lõpetasime suusatamise juba kell 5, kui rajad kinni pandi (miks nii vara, ei tea), siis koju jõudsin päris mitu tundi hiljem. Nimelt hüppasime läbi nende kolme prantslase sõpside Amélie ja Bertrand’i juurest, kes seal lähedusest väikses armsas linnakeses Pontarlier’s elavad. Veider oli selle kõige juures see, et tegu on paarikesega, kus piff oli meievanune ja mees 33 ja et nad abielluvad suvel. Amélie on kolmandal kursusel ja lõpetab ülikooli ja ta mees on pintsaklipslane ja nende korteri põhjal ütleks, et teenib ta suhteliselt hästi. Mulle isiklikult ei mahu pähe, kuidas nii suure vanusevahega suhe toimib. Tegu pole muidugi ainult vanusevahega, sest ilmselt näiteks 5 aasta pärast annab see endast juba palju vähem tunda, kui hetkel, aga praegu jättis see nende kodumängimine endast kuidagi imeliku ja eemaletõukava mulje: Bertrand, kes on kergelt hallinev ja kiilanev, ning tema kõrval veel lapsik, kuid samal ajal liigagi täiskasvanulik ja koduperenaist mängiv Amélie. Sellises vanuses inimesed on ju täiesti erinevates eluetappides. Igatahes tundsin mina end sel hetkel väga vana ja samas väga noorena.  Ühest küljest olen jõudnud etappi, kus tehakse paaritunniseid külaskäike, kohvitades, jutustades ning viisakusest komplimente tehes ja kodu kiites (kodu oli küll päriselt ka imeilus). Natuke hirmutav tunne on, kui leiad end mõnes olukorras, mille pihta kunagi väiksemana mõtlesid, et MIKS täiskasvanud seda teevad ja kuidas neil igav pole. Silme ette kerkis pilt üksteist külastavatest paarikestest sõpradest, vahvlitort ühes ja kohvipakk teises käes, ja kuidas naised laua ümber lobisevad, samal ajal kui mehed diivanil sporti vaatavad (selline olukord oli muuseas mõne hetke Amélie ja Bertrand’i juures). Teisest küljest tundsin aga, kuidas ma kohviks ja vahvlitordiks aga veel üldse valmis pole ja oleks hea meelega teise suunda jooksnud, soovitavalt kõrtsu..või siis kõikide oma tähtsate (kaasalkohoolikutest) maksimaalselt normaalsete sõprade juurde, kellega maailma kõige lollimat ja mõttetumat, aga kõige paremat iba suust välja ajada ja lihtsalt vegeteerida. Ja siinkohal ei mõtle ma mitte niiväga, et olen etapis, kus peab ainult pidutsema ja üldse mitte täiskasvanulik ega vastutustundlik olema, vaid lihtsalt, et sellises vanuses ei pea veel igas situatsioonis sunnitult viisakas olema ja lollused on veel täitsa lubatud. Millal siis veel, kui mitte praegu.

Pill tuleb aga pika ibunni peale, nagu ütleb eesti vanarahvatarkus, mistõttu hakkan hoopis viikingitest nüüd lugema. Kofeiinilaksu kasutasin muidugi blogimiseks, aga noh, juhtub ka parimates peredes. Muuhulgas peaks oma esimese semestri eksamitulemuste kohta järele pärima minema, mis küll alles eelmisel nädalal välja pandi. Jah, konnadel kulus kaks kuud, et eksamihindeid välja panna. Que de joie et que d’émotions!

Pole nii kaua bloginud, et ei oska kuskilt pihta hakata, seetõttu ei hakka viimase kahe kuu kohta ühte monsterpostitust tegema, vaid üritan väikeste juppide kaupa oma mälu värskendada. Mälu värskendamisega on muidugi keeruline lugu, arvestades et pool mu aju pühapäeval ära külmus. See juhtus seetõttu, et käisin suusatamas, mis iseenesest eos oli üliäge ja noh, tegelikult oli ka, aga valisime muidugi kõige halvema ilmaga päeva üldse. Šveitsi piiri ääres asuvas suusakeskuses nimega Métabief oli sel päeval maksimaalselt ebanormaalne tuul ja väiksed miinuskraadid, lisaks oli üleval mäe otsas ka udu ja kohati jäised rajad. Kõlab nagu väga jube koht, aga tuulekahjustused näol ja kanged kondid olid seda ikkagi väärt.

Pühapäeva hommikul kell 8 startisime viiekesi autoga Besançonist (auto on ikka selline luksus siin): peale minu siis hispaanlane José, kes elus teist korda suuskadel oli, ja kohalikud prantslased Anaëlle, Nathan (kes on paarike) ja Justine. Anaëlle’i tunnen ma loengutest ja ta õpib ka arheoloogiat, Justine on aga omakorda nende sõber. Päris äge on päris kohalikega, mitte ainult teiste väljamaalastega, suhelda. Boonuseks on muidugi, et nad on kohalikud konnad AUTOGA. Ma poleks ühistranspordiga jändamist küll ette viitsinud võtta, et üheks päevaks suusatama minna. Nüüd järgneb koht, kus eestlasted võivad kadedaks minna (mina kaasa arvatud): ma maksin päevase varustuse rendi ja mäepileti eest 30 euri ja lisaks on siin ikka palju rohkem radu ja ilmselt on nad ka vägevamad.

Igatahes oli väga mõnus midagi teistsugust teha ja noh, vähemalt saan ristikese kirja panna, et jõudsin korragi suusatamas käia, eriti, et ei ela mägedest just väga kaugel. Õnneks väga hullult ei kukkunudki ja pärast ühte katsetust titerajal suundusime kohe pärisradadele (ma kui põhjamaalane ei saanud ju ometi häbisse jääda ja liialt harjutada, lisaks olin ju korra nelja aasta eest, väga hirmus, et see nii ammu juba, kuutsekal suusad alla pannud ka).  José see-eest tegi kena maandumise jääl, kus tal otseloomulikult õnnestus selg veriseks kriipida. See oli kõigele lisaks ka väga naljakas olnud, kahju et oma silmaga ei näinud, küll aga nägin, kuidas ta suusad olid kahte eri suunda lennanud ja ta mööda jääd neid otsima minema pidi. Jah, eestlase lemmiksöök on teine eestlane, aga hispaanlane käib kah häda korral..ja nalja me tema pihta tegime ikka mõõdukalt, kuigi tegelikult sai ta ka päris hästi hakkama.

Ja nüüd ma siis veits valutan lihaseid siin ja unistan saunast, aga olen siiski õnnehormoonidega täidetud, kuigi kohe enam pole, sest 3 powerpointi presekat, mis mind järgnevatel nädalatel ees ootavad, ähvardavad viimsegi rõõmu mu näolt pühkida. Aga see on kõigest elu ja läheb üle. Ja pealegi: aprillis ootab mind ees 2 nädalat vaheaega! Mis ma sellega ette võtan, veel ei tea, aga küll me midagi planeerime, oleme siin kõik viimase hetke inimesed.

Nüüd aga pean õppima (kas ma olen juba maininud, kui vastikult õpihimulised ja üldse mitte viimase hetke inimesed kõik konnad on? tõesti tulid ülikooli ainult õppima või?? või võib-olla ei jätkunud enam konnadele ‘viimast hetke’, kui seda kunagi hallidel aegadel jagati? See viimane oleks nende ainus vabandus..) ja mitte looderdama. Loodan varsti veel mälu- ja blogilünki täiendada.

Senikaua nautige kaunist talvist ja kevadist vaadet mu aknast (need majakesed ei ole ei kellegi kodu ega koerakuudid, vaid hoopis prügimajakesed) ja Métabief ‘ pilte!

Et mis ma oma eluga siis sel nädalal ette olen võtnud? Mitte kui midagi. Olen passinud oma toas ja lugenud ja vaadanud filme ja seda kõike täiel rinnal nautinud. Ei mingeid kohustusi, keegi ei käsi sul mitte midagi teha. Eks ma ikka vahete-vahel olen oma toast väljunud ka. Panin näiteks kokku oma uue semestri tunniplaani, mis on üllatavalt debiilne (kolmapäevad vabad, reedel kõige pikem päev, kõik päevad algavad lõunast). Vahepeal käisin niisama linna peal kolamas ja poodides, kus ju hetkel on superhüper allahindlused, ja kinos „Avatari“ vaatamas. Ega mind see film väga just ei kutsunud, tundus natuke tobe, aga et kõik tahtsid minna ja et see oli siiski 3D-s, siis andsin sellele võimaluse ega pidanud kahetsema. Teisipäeval käisime väljas Bar de l’U-s, kus oli üle pika aja suht lõbus ja kolmapäeval alustasime uue tegevusega meie programmis „õppida sel semestril rohkem konnakeelt ja olla üldse aktiivsem“: käisime iganädalasel üritusel „Apéro-langues“, mis tähendab põhimõtteliselt igasugu erinevaid inimesi, kes lihtsalt tulevad paariks tunniks kokku ja suhtlevad prantsuse keeles (või nt inglise või hispaania, oleneb, mis seltskond kohal on ja mis keeli keegi õppida/praktiseerida tahab). Aga üldiselt oli väga tore, mängisime lauamänge (Tabou oli ühe nimi, meenutas Aliast: pidi seletama sõnu ja samas oli ette öeldud kaardi peal, mis sõnu selle seletamisel kasutada ei tohi) ja tegime nalja. Selle semestri tunniplaan lubab mul seal nüüd käia ka, sest eelmisel poolaastal oli mul sel ajal loeng.

Sellenädalased toredad üllatused olid:

1. Käisin kaks korda jõusaalis. Ise ka ei usu, et nii tubli olin. Tahtsin minna ka kolmandat korda, aga just sel hommikul ärkasin miskipärast peavaluga ja otsustasin vahele jätta. Kuigi ma ei oska enamikke masinaid kasutada ega tahagi endale mingeid megamuskleid pumbata ega naudi tegelikult jõusaali just üleliia, siis on päris mõnus end tunnikese liigutada ja hakkan tasapisi mõistma trennisõltuvust, kuigi tean, et sellest on veel vara rääkida ja sellest rutiinist väga lihtne loobuda.
2. Tegime eile esimest korda ise fondüüd ja täiega hea oli. Kokkuvõttes tuli kõike natuke palju, nii et lõpuks olid kõik lookas maas ja ägisesid juustuüledoosi all. Aga see oli seda väärt.

Nii et nüüd saab siis nädal passimist ja logelemist mööda, kuigi homme on mul ainult üks loeng kahest neljani. Kuigi oli mõnus nädal ja isegi ei usu, et ainult kaks nädalat tagasi siia tagasi tulin, siis on päris hea meel midagi jälle teha. Vahepeal tulid ikka süümekad ka, et olen mujal riigis ja võiks ju ringi käia ja midagi ägedat teha, aga no et ilm oli suhteliselt vastik (lumi, lörts, vihm, you name it) ja selleks, et midagi ägedat teha, oleks vaja palju raha, siis väga suurt kahetsust nüüd ka pole. Küll veel jõuab. Kaks vaheaega veel ees. Ja ilmselt lähen veebruaris Pariisi, kus näen kõiki neid, kes seal elavad, ja toon endaga kaasa siit veel nii mõnegi väljamaalase. Arvan, et saab lõbus (ja soovituslikult ka odav, vaatasin just oma pangaarvet, ei ole väga paljulubav) olema.

Nüüd tahaks aga meelsasti seada sammud kööki, et midagi hamba alla saada. Kahjuks on seal juba viimased paar tundi keegi kogu aeg passind ja a) mul pole tuju kellegi suvakaga juttu puhuda b) ainult osad pliidirauad on okid, nii et ma ei viitsi neid eriti aeglaseid kasutada ja pliidi kõrval palvetada. Loodan, et varsti on terve korrus oma lõuna valmis vaaritanud ja saaks isegi lõpuks süüa. Ühisköögi võlud.

Kes oleks arvanud, et ma suudan sellise blogivõla tekitada. Tuleb tunnistada, et ma ei suuda oma sõpradega sammu pidada ja olen ikka palju haledam vend sel alal, aga eks igaühel ole oma head ja vead. Igatahes olen uuel aastal ja uue hooga jälle konnariigis ja seda alles esimest nädalat. Ise ka ei usu, et nädal aega tagasi samal ajal alles pariisis olin ja oma rasket taaka kahe lennuki, kahe rongi (isegi kolme, kui lennujaamarongi arvestada) ja kahe bussiga siia vedasin. Kui saabusin, tundus pariisi õhk mõnus ja karge, sest väljas oli -15 kraadi asemel kõigest -2. Aasad haljendasid ja lumest polnud haisugi. Nüüd aga on väljas isegi lund ja täitsa normaalne kogus (ei anna muidugi Eestiga võrreldagi, aga päris hea panus siiski). Lumi põhjustas siin konnadele omaselt muidugi ka väikest viisi liikluskaose, sest bussid siin suure saju ja lögaga ju ei sõida, mis pole üldse loogiline, sest neil on tavaliselt igal talvel ikka natuke lund ja nad võiks ju harjunud olla. Aga no seda on vist liiga palju tahetud. Rääkides harjunud olemisest, siis nii naljakas on vaadata kõiki muumaalasi, kes pole lumega harjunud ja vaatavad seda nagu maailmaimet. Ja ma ei räägi isegi lõunamaalastest, vaid kas või inglased ja iirlased on 5 cm korralikust (ja mitte sula-) lumest täiesti vaimustuses. Alles üleeile pidasime maha korraliku lumesõja, nii et kõik olid suured lumememmed. Samuti valdas neid siiras üllatus, miks lumi paari miinuskraadi juures kokku ei hakka, sest neil tuleb lund ilmselgelt vaid lörtsi kujul. Eks ma siis üritan nende vaimustusega kaasa minna ja päris lõbus on nende lapseliku rõõmu tunnistajaks olla, tahaks isegi nii tunda. Ei tea, mis minus selliseid tundeid võiks esile kutsuda, mäed võib-olla.

Aga niisama rõõmus ja rahul olen ma nüüd küll, sest eksaminädal on seljataga ja isegi imestan, kuidas ma selle üle elasin. Viis päeva, kuus eksamit. Terve see nädal on möödunud täielikus hämus ja ma ilmselt ei oskaks enam midagi esmaspäevase eksami kohta öelda. Tunne on, nagu oleks neid teinud viimased kuu aega. Eksamid olid eranditult kõik (v.a konnakeele omad, aga sealgi oli vaja arvamust avaldada ja teksti kokku võtta) mingid pikad arutlelud ühe teema ümber. Tundsin, et täitsa imelikuna, kui hakkasin kohe, kui olin teema kätte saanud, kirjutama, samal ajal kui teised võtsid välja oma mustandipaberi ja põhimõtteliselt kogu teksti enne valmis kirjutasid ja ainult kogu aeg usinalt kribasidki. Ma küll ei tea, kas see ka nii tegelikult oli, aga tundus küll, et eranditult kõik teadsidki reaalselt kõigest kõike. Hirmus hakkas ja tundsin end luuserina. Mu ainus lohutus on muidugi, et olen erasmus ja noh, ei saagi kultuurilise ja keelelise barjääri tõttu kõike teada ja väljendada nagu nemad ja et mind hinnatakse tõenäoliselt veidi leebemalt. Aga mis tast enam heietada, nüüd on see tehtud ja eks siis millalgi selgub, kuidas läks. Nüüd naudin oma nädalast vaheaega!

Ise küsimus on muidugi, mis ma nüüd selle nädalaga peale hakkan. Juba reedel, kui olin lõpetanud viimase eksami ja voodis molutades ühe filmi ära vaadanud, tundsin, et peaks nüüd midagi mõttekat tegema hakkama. Aeg on kuidagi aeglaselt läinud. Täna on alles pühapäev ja tunnen, et kuigi on hea niisama molutada, siis see juba tüütab ka veidi. Peaks mingi plaani välja mõtlema. Eile käisime erasmuste peol bar de l’u-s, mis pidi olema tutvumine uute erasmustega, aga miskipärast neid me seal küll ei märganud ja saime teada, et neid vist ongi kokku ainult 30 (teise allika andmel vaid 8?) ja olime pettunud, et miskit põnevat ei toimunud ja et meid nii väheks on jäänud ja kobisime kotile juba kesköö paiku. Loodan siiski, et asjad hakkavad nüüd pigem ikka ülesmäge minema ja et meie kunagine entusiasm kogu aeg midagi teha ja kokku saada taastub peagi. Mingisugune ebameeldiv apaatia ja rutiin (mille eest me ju kõik omamoodi kodust põgenesime) on tekkinud ja see ei meeldi mulle. Uus ja põnev plaan on tekkinud muidugi kevadiseks vaheajaks. Kuigi mu jaoks kõlab see veidike utoopiana just rahalises plaanis, siis oleks see üliäge kogemus: minna seltskonnaga rongiga eurotripile lähikondsetesse maadesse. Millal siis veel, kui mitte juba välismaal olles. Hetkel käivad juba esimesed hinnauuringud ja marsruudi väljamõtlemine. Esialgu on mõttes Saksamaa-Itaalia telg. Igatahes oleks väga äge ja veel ägedam, et see on täpselt mu sünnipäeva ajal. Midagi tuleb muidugi mõelda ka veebruari vaheajaks, kas või mingi väike tripp siin ümbruskonnas. Ja no alati on võimalus pariisi oma tüdrukutele külla minna või neid siia kutsuda (kuigi vaheaeg pole selleks küll ideaalne aeg). Kus ma selleks kõige jaoks raha võtan, jääb esialgu veel saladuseks ja kui kellelgi häid pakkumisi on (nt sõpru suurte rahalaevadega), siis andke aga julgelt teada.

Jõulud ja uusaasta Eestis möödusid muidu rahulikult, peamiselt koduselt ja head kodust sööki nautides. Koju jõudmiseks pidin muidugi läbima tõelise kadalipu ja nägin, mida lumi konnadega teeb: vallandab kaose. Koju jõudsin lõpuks neljapäeva südaöö asemel reedel kl 9 hommikul ja kõigele lisaks veel ilma kohvrita, mis õnneks küll järgmisel päeval kohale jõudis (juustudele see viivitus just väga ei meeldinud). Samuti ootas mind ees -18 kraadine pakane. Ei olnud just kõige meeldivam, aga nii hea oli koju jõuda pärast seda, kui olime juba pariisist helsingisse lennates üle tallinna sõitnud ja me ilonaga (jah, me olime koos, kohtusime pariisi check-in’is), süda verd tilkumas, hea meelega maha oleks läinud. Jõulud möödusid perega maal ja hiljem tähtsate sõpradega timbsi juures ja uusaasta tartus ja sinna vahele mahtus veel veidi šoppamist ja kodus molutamist ja mõnede inimestega kohtumist ja noh, nii lühike see oligi. Juba 4. jaanuari hommikul kell 6 asusin tagasiteele, kuigi üldse-üldse ei tahtnud. Nüüd tagasi olles, on jälle tunne, nagu oleks kogu aeg siin olnud, kodus oli aga tunne, nagu poleks ära käinudki (ainsa erinevusega, et tartus enam oma kodu pole, mis ei tähenda muidugi, et me poleks keski samamoodi vallutanud nagu eelnevatel aastatel). Ja keegi polnud muutunud ja kõik oli täpselt nii, nagu pidi.

Nüüd lähen teen enda köögis, mis näeb küll pigem välja nagu sõjatander, endale midagi hamba alla, siis ilmselt vaatan mingit filmi. Olen ju ometi puhkuse ära teeninud ja pühapäeval pole siin ka miskit põnevat ette võtta.

Hoiatus: sellest kujuneb väike halamispostitus

Ma arvan, et see on nüüd napilt kõige raskem aeg üldse siinoldud aja jooksul. Tahaks vaikselt talveunne jääda ja 11 päeva pärast ärgata, kohver pakitud. Tunne on, nagu jookseks Hirvepargi ringe ja lõpp nagu paistab, aga enne tuleb ikka vere maik suhu saada (merevaik mmm).  2 uurmistööd, mis enne jõule tuleb ära anda, taovad ka kannaga kuklasse (ja millega ma olen küll tegelenud, aga peamiselt veedan oma päevi loomulikult niisama ekraani passides tühja pilguga, võõras keeles on niii raske end motiveerida kirjutama). Sellest rääkides, siis konnad ei oska ikka üldse reeglite kohaselt oma töid vormistada. Sain enda valdusse 2 eelmise aasta tööd ja no halloo, kas keegi viitamisest on kuulnud..siin riigis ilmselt mitte..aga mulle tundub täiesti mõistetamatu. Tartus oleks sellise töö eest igatahes dekapiteeritud ja plagieerimises süüdistatud. Muuhulgas on ka nt bibliograafia täiesti oma suva järgi tehtud. Muidu on nad küll ju hästi korralikud oma täpselt välja mõõdetud konspektide ja perfektse käekirja ja eri värvidega. Ikka täitsa põnevaid asju saab teada siin olles Õnneks on konnad aga hästi sõbralikud ja peale uurmistööde laenas Clara mulle ka  raamatu, mida ma saan oma töös kasutada ja mis on hästi palju abiks. Charline see-eest saadab mulle ise sõnumeid ja küsib pidevalt, kas mul on abi vaja millegagi. Kavatsen seda ka ära kasutada ja lasta kellelgi oma töö enne esitamist läbi lugeda.

Kõigele lisaks tähendab 11 päeva siinolekut ka seda, et pooled inimesed lähevad ära (tegelikult üle poole). Ja tahaks nendega ka hästi palju veel aega veeta koos. Õnneks kõik mu hästi tähtsad sõbrad jäävad siia ja üldse ei oota uusi inimesi, kellega esimesed päevad mööduvad “tere-kes sa oled-mida sa siin teed”  vestlusi pidades. Aga igatahes oleme me siis need ägedad, kes teavad, mis kus asub ja kuidas kogu see süsteem siin riigis toimib. Üldse ei eita, et võib palju uusi ja ägedaid inimesi tulla, aga nii mõnus oma seltskond on juba kujunenud. Sellest rääkides, siis juba plaanitakse suvist kokkutulekut Londonis Ägeee.

Täna ilmselt käin korra ka väljas, et mitte toas hulluks minna ja lähen vaatan jõuluturule. Kuused, mis linnapilti kaunistavad, on küll enamasti miskid muud ja mitte päris kuused, aga linn on täiega nunnu ja üleni tuledes. Jõulutunnet igatahes väga küll veel ei ole. Peaks kulda ja karda ostma ja oma toa “maitsekalt” ära kujundama ja jõulumuusikat vist kuulama hakkama, sest aknast välja vaadates näen ma ainult haljendavaid muruplatse ja samahästi võiks olla oktoober. Ja mul on juba nimekiri kõigist söökidest, mida ma jõulude ajal süüa tahan, pean juba tellimuse sisse andma koju vist Ja kui mind kodus makarone või riisipada peaks sunnitama sööma, siis ilmselt hakkan nutma

Lõpetasin just vähemalt kahe mehe portsu heeringat ja praekartulit (eile siis vastavalt heeringas ja keedukartul), nii et ilmselt on ainuke liikumisvorm veeremine. Muidu olen ülimalt õnnelik oma selle nädala avastuste üle, millest esimene on muidugi heeringas mingis koorekastmes, ja kuigi veits äädikane (nagu siin asjad olema kippuvad), siis siiski heeringas ja teiseks suuravastuseks on enam-vähem normaalne kohupiim. Ärge liialt ka erutuge, see on siiski siuke kohupiimapastalaadne moodustis, aga maitseb normaalselt ja säilitusaineid pole ka täis topitud, nii et: võit!

Muidu olen sellel nädalavahetusel olnud üllatavalt tubane ja terve selle nädala olen nautinud omaette passimist. Eks nädala algus läks veits unepuuduse ja meeltesegaduse nahka ka, sest kui ma esmaspäeva hommikul kell 5.30 (40?) päikselisest Barcelonast uuesti vihmasesse ja pimedasse Besanconi jõudsin, siis ei saanud ikka ööd ega mütsi aru, miks ja kuidas ma nüüd siia sattusin ja mida ma tegema peaks hakkama (tõesti jälle koolis käima või?). Kõigele lisaks pean hakkama igasuguseid kooliasju tegema, sest enne jõule on mul kindlasti vaja esitada kaks kirjalikku tööd. Täna olen aga oma päeva pühendanud prantuse keele grammatikale, sest mul on homme esimene test siin riigis. Üldse olen kuidagi väga ära harjunud üksi oma toas passimisega, mis alguses ikka väga rõhuv tundus. Mida koledamaks ilmad lähevad, seda mõnusam on oma nina välja mitte pista (ainus tüütu asi on muidugi enda kööki vedamine, äkki seal isegi kohtab kedagi iu) ja kuulata, kuidas vihm, mida olen sellel nädalal häbiväärselt palju näinud, vastu akent krõbistab.

Aga muidu jaa, käisin eelmisel nädalal Hispaanias päikese all (nädal aega tagasi samal ajal sõitsime ilmselt rongijaama, tundub vähemalt kuu aega tagasi). Koolis olin selleks ajaks käinud täpselt kuu aega, oligi ju paras väike paus teha. Hästi paljud läksid vaheajaks kuskile ära (mh ka koju, rikkurid siin kõik vist) ja et ma startisin alles esmaspäeval, siis oli nädalavahetus suhteliselt üksildane, ühikas oli täiesti välja surnud. Ainus hea asi oli, et internet oli hästi kiire ja sain ära vaadata kõik superstaari osad ja et köök oli kogu aeg vaba. Esmaspäeval niisiis võtsin jalad selga ja startisin hommikul kell 9 marsruudil Besancon-Lyon-Montpellier-Barcelona. Oli päris pikk sõit, aga väga äge, eriti Montpellier-Barcelona vaheline jupp, kus vaatamata väsimusele ei saanud magama jääda, vaid vahtisin nagu väike laps, suu ammuli, aknast välja. Väike näide: rong sõidab nii, et ühel pool on kohe Vahemeri ja teisel pool suur laguun, kus peal sõidavad valged purjekad ja taustal on mäed viinamarjaistandustega ja armsad majakesed. Püreneed on igatahes koht, kuhu peab elus kindlasti tagasi minema.

Pärast jalgade ja kõigi muude kehaosade ärasuretamist ja pleieri kõikide lugude ärakuulamist, olin üliõnnelik, kui rongijaamas Müraga kohtusin. Esimene õhtu mööduski niisama tema juures molutades. Teisipäeval kolasin hommikul niisama üksi linna peal, sel ajal kui Müra koolis oli ja lõunast kohtusime, et minna Parque Güelli, mis on hästi äge Gaudi kujundatud park. Tegime seal väikse pikniku ja muuhulgas otsustasime olla üks kord elus hästi rõvedad turistid ja pildistada kõike, mis ette jääb. Oli päris lõbus. Tagasi koju jõudnud, otsustasime, et peame ikka välja ka minema. Käisime läbi Nora töö juurest ja Mojito baarist, kus oli mingi mitteametlik sealsete erasmuste halloweeni üritus. Koju saime hästi hilja ja ma ei kujuta ette, mis teid pidi, sest see oli ikka täielik maraton. Muuhulgas ei käida Barcas vist üldse jala, sest kui kelleltki tänaval teed küsida, siis on absoluutselt kõik nende arvates nii kaugel, et jala küll kohale ei jõua. Tavaliselt on see meil võtnud 10-15 minutit. Kolmapäeval aelesime niisama Müra juures ja üldiselt oleks võinud teha palju rohkem, kui tegime. Päeva suursaavutuseks oli õhtusöök: liha ja kartul.

Neljapäeva hommikul tiirutasin jälle veidi omapead Barca peal, nägin ära Sagrada Familia ja suundusin siis oma kodinatega rongijaama Eestist (also know as the Arctic) saabuvale Anule vastu. Kokkusaamisega endalegi üllatuseks probleeme polnud, pistsin kohe põske paar kohukest, samal ajal kui Anu talveriideid seljast kooris ja suundusime rongi peale Tarragonasse. Muuhulgas pean mainima, et väga veider on olla riigis, mille keelt sa ei oska. Sellist asja pole ikka ammu juhtunud (jah, sest kõik viimased korrad olen käinud Prantsusmaal). Kuigi aru saab kohati päris hästi, siis vastu oskad öelda ainult kökmök. Muidugi on nii Barca kui Tarragona Kataloonias, mis tähendab, et seal räägitakse ka katalaani, mille me Anuga defineerisime veits valesti kirjutatud ja häädaltud prantuse keeleks. Lugedes saab küll igatahes katalaanist päris hästi aru, nagu selgus arheoloogiamuuseumis. Ühesõnaga Tarragonas saime kokku Masaga, sõime leiba, keefirit, kohukesi ja kama (vt ka kaunis fotosessioon) ja kõik tundus täiesti tavaline, nagu me elakski seal koos ja näeks iga päev. Samal õhtul käisime esimesel tiirul linna peal ja külastasime rooma foorumi jäänuseid. Parim avastus oli muidugi veinipood suurte veinivaatidega, kust sai kanistritega veini kaasa osta. Hinnad jäid vahemikku 1-1.20 euri/liiter, mistõttu ei olnud kahtlustki, et me sealt tühjade kätega lahkume. Kodus tegime veel mõnusa õhtusöömingu ja käisime Masa maja katusel vaadet nautimas.

Reedel tegime Anuga turistipäeva, külastades ajaloo- ja arheoloogiamuuseumi ja vaadates kaugemalt amfiteatrijäänuseid. Et oli väga palav, siis otsustasime korraks ka varbad vette pista, selleks pidime muidugi kõndima kilomeetrise ringi, sest kohe mere ääres on raudtee, kust saab ainult ühest kohast üle. Aga me ei andnud alla ja tagasi Masa juurde minnes saime ka oma suurte pingutustele ka vastava tasu: odavad saapad. Sel hetkel tundus mudugi jõle tobe idee südasuvel saapaid ostma hakata, aga nüüd olen päris õnnelik. Õhtul jõudis ka Müra Tarragonasse ja suundusime otse ujuma. Kohalikud vaatasid meid muidugi nagu talisuplejaid, aga meil oli väga mõnus. Õhtul kolasime veel katusel, tegime väga hästi süüa (milleks liitus meiega ka Karoline), tegime end ilusaks, käisime läbi päris mitmed kohalikud baarid ja laulsime eestikeelseid laule. Hommikul aelesime Masa juures, tõdesime, et vajame kebabi, mille saime õnneks sekundi kauguselt Masa majast ja vaatasime „Viimset reliikviat“ ingliskeelsete subtiitritega (Run away, free child, this is your only chance!). Ühel hetkel saabus aga hetk lahkuda, pakkisime oma kodinad jälle kokku ja õhtuks saabusime Barca.

Järgmisel päeval ärkasime vara ja olime tublid turistid: ronisime muuhulgas Montjuïci mäe otsa ja nautisime küll veidi sudust Barca vaadet ning pärast läksime Barcelonetale, mis sealne rannarajoon. Sõime jäätist ja käisime jalgupidi vees. Mul oli aga kella 5st rong, nii et rohkemaks ei jäänudki aega. Teinekord jälle, Barcelona avastamiseks on kindlasti rohkem aega vaja, kui see, mis ma seal veetsin. Muuhulgas tundsin end Hispaanias ikka täieliku blondina nende inimeste kõrval, kel peast puhta mustad karvad välja kasvavad. See ka põnev kogemus.

See nädal on möödunud töiselt. Suursündmuseks loen reedest jõusaali (!) ja uisutamist, mis oli väga lõbus, aga mille tõttu on mul jalad siiamaani valusad. Muuhulgas kolis täna mu tuppa väike ämblik, loodan, et ta kavatseb üüri ka maksta. A ta ilmselt teab, et ma ei julge teda väga puutuda, mistõttu olen ma kerge ohver (märkan kerget paranoiat endas)..

Tere

minu

uus

vihik

Jah, kool on alanud. Tegelikult juba 3 nädalat tagasi. Päris piinlik, et nii kaua bloginud pole. Ühesõnaga, esmaspäeval, 28. septembril olime nagu viks ja kraps oma esimeses loengus, mis oli õnneks prantsuse keel ja seega mitte kõige šokeerivam. Õppejõud monsieur Bague on muidugi naljanumber, sest ta on lihtsalt 60-aastane womanizer, kes harjutuste tegemise ajal möödaminnes õlgade ümbert kinni võtab ja kogu aeg hästi lähedal on. Aga ilmselt võtangi kahte erinevat konnaainet ja kolme arheoloogiamoodulit, kokku 26 ects. Tundub titekas? Mullegi tunduks, kui ma ei teaks, et siin tuleb oma punktide eest sitaks palju rohkem vaeva näha. Näiteks on mu art et archéologie classique’i 6 ects moodulis kokku 2 erinevat ainet (kreeka ja rooma kohta eraldi) ja see tähendab nädalas 4 tundi loenguid. Lisaks sellele annab rooma-loenguid 2 erinevat õppejõudu, kellele mõlemale tuleb esitada mingi kirjutis enne jõule. Nii et kokku teen ma oma 6 ects saamiseks vähemalt 2 kui mitte 3 eksamit aasta lõpus, see saab lõbus olema. Hästi ei mõista, kuidas konnad selle vastu ei protesti nagu kõige muu vastu, neile ju ei meeldi töötada. Kuigi silt mu scolarité (ehk siis mingi dekanaadi moodi asi) uksel ütleb, et nad on lahti esmaspäevast reedeni hommikul 9-11 ja siis pärastlõunal veel paar tundi, siis tegelikkus selline: lahti on nad küll esmaspäevast reedeni, aga ainult 9-11 ja kõigele lisaks on arheoloogia-ja kunstiajalootädi pannud seinale suure sildi, et tema reedeti ei tööta. Tore. Aga vähemalt on nüüd mul vist hetkeks kõik paberimajandus korda aetud. Jumal tänatud.

Muuhulgas tähelepanekuid siinse kooli- ja muu elu kohta:

• Konnad ikka ei oska üldse nimesid hääldada ja tihti ka mitte kirjutada. Muidugi on mul seetõttu 10 korda raskem midagi neist aru saada. Päris mitu korda olen tagasi hoidnud ka naerupahvakuid, aga no tõesti-tõesti, miks on vaja kõik nimed prantsusepäraseks teha (Pierre Peteri asemel on ikka väga vajalik eks?). Ja siis üritage kõva häälega välja öelda paavst Pie VI nime, mul igatahes oli loengus naljakas. Ja no rääkimata täielikust pärlist: Galerie des Offices Itaalias. Pool tundi pärast selle nime kuulmist läks mul pirnike põlema, et see on Uffici galerii. (Y)
• Inimesed räägivad loengus kõva häälega. Kui sul on loengus 15 inimest, siis kas pole see veidi veider?
• Siin pole ülikoolihoonetes (vähemalt neis, kus ma olen käinud) mingeid istumiskohti, nii et kui sul on näiteks loengute vahel tund aega, siis peab passima kas õues, kuskil aknalaual (mida pole palju), kohvikus või linna peal kolama (see viimane on ohtlik, sest võib lõppeda mõttetu raharaiskamisega). Õnneks on mu ülikoolihoone kohe kesklinnas ja seal kõrval Bar de l’U, kus kl 12-2 on kohvi pealt allahindlus (1-2 euri, pole paha).
• Prantslased ikka ei saa aru, et nad nad pole tihtipeale üldse nii ägedad, kui nad arvavad, ja et mujal maailmas võiks ka samu asju eksisteerida või et miski veel arenenum oleks, kui neil. Näiteks käisin eile esimest korda raamatukogus (sic!) ja siis sealne tore tädike seletas mulle, kuidas erinevaid teoseid saab arvutist otsida ja et seda saab netist ka teha ja et see on veidi keeruline süsteem ja. Põhimõtteliselt on see täpselt sama süsteem, mis Ester meil, aga lihtsalt veidi keerulisemaks tehtud (näiteks ei saa end netis raamatutele järjekorda panna, vaid peab kohapeale ütlema minema). Ma ei tahtnud ka siis ta lõbu rikkuda ja istusin seal ja lasin tal rääkida kõigest eriti algelisest ja loogilisest.
• Mis värk on prantslastel riitetumisega? Nad ei ole kunagi vastavalt ilmale riides. Kui on olnud veidi jahedam ja järsku läheb soojaks, siis ei saa keegi sellest aru ja riietuvad ikka vattidesse. Ja siis kui läheb järsku hästi külmaks, arvavad nad, et nüüd peab hästi õhukeselt riietuma. Põhimõtteliselt olen hetkel ikka seinast seina riietumisstiile näinud. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul on näiteks siin viimasel ajal ikka kogu aeg külm olnud. Ega 6 kraadi sooja ongi üldiselt külm (eriti kui eelmisel nädalal oli korraks 27 kraadi!), aga siin tundub see mägede või mandrilise kliima või jumal teab mispärast palju külmem.

Rääkides kliimast, siis lollid iirlased juba ootavad lund. Nad pole ilmselgelt arvestanud sellega, et selline ilm kestab vähemalt veebruarini ja pooles oktoobris alustada poleks üldse lõbus. Muuhulgas väga äge avastus sellel nädalal: Galways Iirimaal on täpselt sama Wildede kuju, mis Tartus (kinkisime ise neile). Ja 3 siinset iirlast käivad Galways koolis. Nad muidugi ei teadnud ööd ega mütsi, mis kuju see selline on, peale selle, et kõik purjus inimesed seal kogu aeg pilti tegemas käivad. Kui nüüd siit sujuvalt suunduda rubriiki “Purjus iirlased”, siis nädalavahetus möödus päris lõbusalt. Reedel istusime kõigepealt vahelduse mõttes Shane’i toas ja tegime väikestviisi youtube’i pidu (tundsin puudust eestikeelsetest lauludest) ja läksime edasi iiri puppi, kus muuhulgas kohtasime veel iirlasi (pidid olema mingist bändist ja olevat besanconis esinenud, järgmisel päeval asja uurides avastasin, et tegu oli põhimõtteliselt orkestriga; kes siukse asja peale kunagi mõelnud on, kui keegi neile ütleb, et neil on band?). Et igakord on keegi, kelle peab varem taksoga koju talutama, siis seekord oli selleks õnnelikuks Shane. Koju saime samas kõik üpris mõistlikul kellaajal. Kui ma järgmisel päeval veel voodis vedelesin saatis Niamh mulle sõnumi, et ta läheb Shane’i juurde ja nad hakkavad jooma. Ma olin suht: ?? Igatahes tuli välja, et Shane ja Ciara olid laupäeval kell 12 pohmaka edasilükkamise eesmärgil läinud tagasi iiri puppi, teinud ühed õlled, tulnud läbi poe tagasi ühikasse ja jooma hakanud. Igatahes kui ma õhtul sinna läksin, siis olid kõik väga lõbusad. Kahjuks ei olnud mul tuju juua, ilmselt oleks väga palju lõbusam olnud. Neile järele jõuda oleks ka suht utoopia olnud. Sellest õhtust on mul aga kuldaväärt video Niamhist ja Shane’ist, kes otsustasid kolm korda järjest koridoris seda mängu mängida, kus sa keerutad end ümber pulga 10 korda ja siis üritad joosta. Iga kord lõppes asi sellega, et põhimõtteliselt lendasid nad kohe näoga vastu seina. Hea, et ma seltskonna kloun ei pea olema. Ahjaa, muuhulgas avastas Shane laupäeval, et ta oli eelmisel õhtul kaotanud ühe oma tossu. Sodisime siis allesoleva igasugust jama täis. Murphy seaduse kohaselt tuli muidugi pühapäeval jumalt teab kust (vist kuskilt suvalisest põõsast ühika juures??) ta teine toss välja.

Sel nädalal olen olnud üllatavalt ebasotsiaalne ja vässu. Homme on aga siin suur halloweeni-pidu (see on praegu, sest järgmisel nädalal on juba vaheaeg ja kõik kuskil mujal) ja inglise tüdruku Laura 21-sünnipäev ka kõigele lisaks. Täna õhtul lähme ilmselt Fame‘i kinno vaatama, kui me bussist maha ei jää nagu kolmapäeval, vähemalt midagi teen ma kindlasti, sest siin tillukeses toas omaette olles võib hulluks minna. Ja juba pooleteise nädala pärast olen ma ühes teises riigis ja teises linnas ja räägin teist keelt. Ma ei jõua ära oodata, et ma saaks jälle eesti keeles rääkida ja kõiki näha ja no Barcelona on muidugi ise ka päris suureks boonuseks.

Nüüd lähen jooksen 4 korrust allapoole, et võtta oma pesu kuivatist välja. Ja siis panen end valmis, et minna siia ülikoolirestorani 2.90 eurist õhtusööki sööma ja edasi kinno.

Täna olin nii hale (v noh , tegelt äge), et tantsisin kell pool 4 öösel üksi oma toas 17 tantsu! Ma armastan seda linna!

Cheers, mates!!

Viimasel ajal olen korduvalt olnud kaine mõistuse hääleks ja ma isegi ei tea, miks ma selle rolli olen endale võtnud. A no ma ei saa midagi teha, kui inimesed pidevalt oma asju kuhugi unustavad ja ma neile meelde tuletama pean, et ilmselt ta ei tulnud ainult t-särgi väel välja. Mis mulle väga meeldib on see, et kui minnakse koos välja, siis see tähendab, et minnakse koos. Kedagi ei unustata kuskile maha ja kõik hoiavad üksteisel silma peal. A ja tore, et meil ikka alati 1 kuni mitu poissi ka kaasas on, kui me väljas käime, sest nagu elu on näidanud, siis meelitame me kõik mehi nagu kärbselint kärbseid. Ja miskipärast kõik arvavad, et me peaks neid hullult tahtma kohe ka. Aga oh well, selline on elu, vähemalt abieluettepanekut pole ma veel saanud (siinkohal tervitused kõigile paella-õgijate riigis!).

Kõigele lisaks on ilmselt kujunemas heaks tavaks käia vähemalt 3x nädalas väljas (õõõ): teisipäeval on tudengiõhtu, kus küll enamus käivad, aga õnneks läheb enamus ka viimase bussiga koju; neljapäeval või reedel (pigem siiski neljapäeval, sest siis on ka mingi tudengieri alati igal pool); laupäeval, sest siis lihtsalt on juba jõudnud igav hakata ja tahaks midagi teha. Kõigele lisaks on laupäevad tavaliselt ka need, kui tehakse suuršopinguid ja terve linn/kaubanduskeskused on rahvast täis, kes ostavad tööstuslikes kogustes sööki/jooki kokku. Põhjus on lihtne: pühapäeval ei tee keegi midagi ja enamik kohti on kinni. Ja kui sa siis unustad endale pühapäevaks süüa osta, siis on kellad-kellad (noh, panini või kebabi ikka kuskilt saab õnneks). Niisiis, hea tava kohaselt käisin siis see nädal ka teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval väljas. Neljapäeval alustasime kõigepealt koos Niamhi ja Ciaraga kõikvõimaliku ila kuulamisest, mis kulmineerus Celine Dioni „ It’s all coming back to me now“ ga. Kahjuks jäi see lugu lõpetamata, sest kõige südantlõhestavamal hetkel, kui Ciara tooli peal vinkles, tõmbas naaber ukse lahti ja karjus shhhhhhhhhh. Piinlik. Et 3.korrus oli me suhtes nii vaenulik, liikusime edasi 2. korrusele, kus mängisime algatuseks jälle mängu „kui palju erasmuseid mahub 9m2“. Selgus, et päris palju, aga õhku sinna küll enam siis ei mahul. Mõningad veinikruusid/topsid hiljem olime piisavalt lõbusad ja väljaminekuks valmis. Keegi kavalpea muidugi arvas, et buss on 23.30. Tuli välja, et oli 5 min varem ja järka ehk viimane on 0.00. Oodates jõudsin muuhulgas vahepeal ära käia oma kodus wc-s ja lüüa kõigiga koos laulu. Laulu lõime ka bussis. Nii hea on olla loll erasmus ikka, ei pea üldse käituma nagu inimene . Õhtu algas rummibaarist (tal oli nimi ka, ma tean), mis oli ägedas keldris, aga mis loomulikult kell 1 kinni pandi. Vahepeal suutsime loomulikult 2 inimest enda seast ära kaotada, kuid pärast mõningaid eksirännakuid ka nad üles leida. Õnneks suundusime edasi kõrvalbaari/kluppi Privé , aga mis oli maxok koht, odav just mitte, aga eks selle kallidusega tuleb lihtsalt ära harjuda. Süda tilgub küll verd, kui 25cl Heinekeni eest peab 5 euri välja käima (zavvis saaks selle eest 4x nii palju!!). Ühesõnaga tantsu sai justkui löödud ja nalja tehtud ja koju ka kõnnitud. Muuhulgas loen selle nädala suursaavutuseks kodutee äraõppimise, oli ka aeg.

Laupäeval alustasime seekord kolme iirlase ja hollandlasega, kellega mängisime väga jõhkrat kaardi-joomismängu fuck you (hõlmab tööstuslikes kogustes jooke ja teistele sitakeeramist, mis muidugi tavaliselt tuleb sulle kohe tagasi) ja kuulasime kvaliteethitte 90ndatest. Väga meeldib, et on lood, mida reaalselt kõik, teavad olenemata rahvusest, nt „Truly, madly, deeply“ või „Save tonight“. Pärast tegime bussijooksu, bussipeatuses ühinesime veel hunniku inimestega ja party-bus hakkas jälle liikuma. Algatuseks läksime mingisse kohta nimega Building, mis oli ok, aga mitte liiga, aga vähemalt pole suure seltskonnaga igav ja ma olen õppinud üllatavalt hästi igavast kohast ikkagi lõbu tundma. Et see koht pandi loomulikult kl 2 kinni, siis pidime leidma uue koha, milleks oli jällegi Privé. Selle suureks boonuseks on, et sissepääsu eest ei pea maksma. Suurimaks miinuseks on alati kuskil seljataga passivad ilased konnad, kes arvavad, et kõik kindlasti räigelt tahavad neid. Siiamaani on ignomine päris hästi läinud. Muuhulgas arvan, et ma hakkan vanaks jääma, sest mu jalad ei kannata seda tantsu ja tralli ja öist kojujalutust. Võib-olla on asi ka väheses trennis.

Trennist rääkides, siis on meil siin ühikate juures suur spordikompleks, kus on tasuta trennid. Käisin neljapäeval joogas, mis oli natuke naljakas ja mitte päris see, mis ma ootasin, aga hästi mõjus ikka (kuigi ilmselt tegin pooli asju valesti, sest ma ei saanud aru, millest ta rääkis täpselt alati). Ja reedel käisime natukeseks jõusaalis, mis oli ka kusjuures esmapilgul ok. Igatahes olen rahul, et meil siin sellised võimalused üldse on. Kahju ainult, et nädalavahetusel on kõik suletud ja mõned trennid, kus käia tahaks, on hästi valel ajal.

Teinekord räägin oma koolimuljeid ka (sotsiaalne elu ju ometi tähtsam ), sest nüüd lähen magama, et alustada homme kell 10 (ja ärgata kl pool 9, et minna pessu ök).

Eile ma:

• Kulutasin liiga palju raha
• Laulsin bussis wonderwalli
• Sain teada, et ma näen välja nagu Sophie Marceau (kusjuures mingi nurga alt ma isegi väga vastu ei vaidle, aga siiski pigem pimedas ja seljatagant )

Aga bussidest rääkides,siis ma armastan Besanconi bussisüsteemi. Muidugi ei armasta ma fakti, et bussid lõpetavad hiljemalt veerand 1 öösel sõitmise ja pärast seda on kõige tõenäolisem viis koju saada tallatakso, aga no ma ei saa näiteks aru, kuidas turistid Eestis üldse aru saavad, kuhu minema peab. Siin on igal bussiliinil lisaks eri numbrile ka eri värv. Nii et kui sa tead, et tahad sõita nr 7-ga linna, siis pead otsima oranži värvi sildiga bussi. Ja bussi peal on kirjas selle TEGELIK SUUND, kuhupoole ta sõidab. Lisaks on olemas vähemalt 3 liini, mille lõpp-peatus on Campus ja mille peale on see ka suurelt kirjutatud, nii et eksimisruumi on vähe. Mu suur armastus on suuremates bussipeatustes olev tabloo, kus on täpselt kirjas kõik bussiliinid, mis sealt läbi sõidavad, ja minutid, kaua sa bussi ootama pead. Eriline lemmik on, kui sa näed, et tabloole ilmbub: 1 à 2. Veidi veider tundus alguses see, et kui sa maha tahad minna, siis peab vajutama stop-nuppu (Eestis on need ka teoorias olemas, aga keegi ei kasuta ju neid ega?) ja siis bussijuht (Kaur, on juut!) teab, et keegi tahab järkas maha minna. Mis aga veel imelikum, uksed ei avane niisama, vaid peab vajutama nuppu ukse kõrval. A ja mida ma lausa jumaldan on suur tabloo bussis, mis ütleb, mis liin see on, mis kell on ja mis on järka peatus. Nii hea süsteem lihtsalt. Ja bussid on kõik uued ja ilusad, lihtsalt pöörfi. Ok, nüüd tundub, et ma olen veits liiga põhjalikult seda teemat arutanud, aga noh, nad on lihtsalt ülihästi funktsioneerivad. Veits nõme on ainult see, et kuukaardid kehtivad kuua aega mitte kuupäevast, mil sa selle ostsid, vaid kuu essast päevast viimaseni. Kuigi bussid ise on ägedad, siis ma arvan, et kõik bussijuhid, kes õhtul campusest kesklinna sõidavad, vihkavad meid, sest need on lihtsalt täielikud party-bussid. Et me oleme kõik vaesed tudengid, siis tavaliselt tehakse alati kuskil kellegi juures mingi eeljoomine, mis tähendab, et linnamineku ajaks on kõik juba tavaliselt päris lõbusad ja üle bussi käib täielik jaur. Aga bussisõit on see-eest alati väga lõbus.

Oi issand, ma just avastasin, et mu eesti keel hakkab ikka väga longama juba. Rääkides on veel ok, aga kirjutan ma küll mingit jõledust. Mis lausekonstruktsioonid?! Aga see selleks, ma arvan, et hullem on, et ma olen hakanud inglise keeles mõtlema. See peab kiiresti muutuma, ma loodan, et kooli algusega homme (appiiii) hakkavad asjad veits muutuma ja ma saan on konnakeelt ka praktiseerida. Mind lohutab õnneks fakt, et kui inglased-iirlased inglise keeles räägivad, siis see on niikuinii nende emakeel ja neil on olukord tegelikult palju hullem kui mul.

Eile igatahes otsustasid kõik välja minna. Ega mulgi siis midagi muud üle ei jäänud, sest kodus ikka ei passiks mitu õhtut järjest, nii tekib jube ruttu koduigatsus. Läksin oma veiniga siis ühe korruse allapoole ja tüdrukute õhtu võis alata. Kohal olid: mina, Niamh, Ciara, Hazel, Richella, Laura ja Rachel. Õhtu lõppes veini ümberajamise ja Never have I ever’iga (ehk siis nagu kõik mõistavad, siis maakeeli ja meie juures see ‘ma ei ole kunagi’), ühesõnaga kõik olid väga lõbusad tüdrukud ja otsustasime edasi linna minna. Bussis kohtusime hunniku teiste erasmustega ja party-bus hakkas liikuma. Õhtu kulges trajektooril Bar de l’UàPlace de 8 Septembre (kus sõime kebabi, mu uus suur armastus nomnomnom)àiiri pubi Madigan’sà8eme Avenue. See viimane siis on küll klubi, aga et kõik läksid sinna ja muss oli tegelt ok, sest seal mitu saali, siis oli lõbus ikka. Trajektoori osa Bar de l’U’st kuni klubini läbisime küll vaid koos Niamhi ja Hazeliga (alguses meiega koos olnud Ciara panime pärast kebabi takso peale) ja ma arvan, et meil kulus selleks kõigeks vähemalt tund-poolteist. Õhtu kõige toredam osa oli muidugi takso ootamine, mille peale kulus ma arvan oma pool tundi vähemalt. Muidugi me Niamhiga olime täielikud naljanumbrid, sest meil oli kahe peale sulas kokku alla euro (ma ei võtnud meelega palju raha kaasa, et end säästa, tubli, et ma taksoks midagi ei jätnud), aga õnneks saime 4 peale ikkagi raha kokku. A ja meil on nüüd ka oma taksojuht Isham, kelle number meil on ja kes on meid mitu õhtut koju sõidutanud. Siin linnas tuleb kasuks ja ta on veel nii naljakas ka, sest ta paneb alati mussi põhja ja lollitab meiega kaasa. Kõigele lisaks sain eile ka oma esimese „Aa, Eesti, see on Venemaa jah?“ kogemuse. Enne seda olin lihtsalt hästi palju pidanud seletama, kust ma siis ikka täpselt tulen ja mis koht see siuke on, mis on ok ja millega ma olen juba harjunud. Lollid konnad..ja muud väljamaalased ka.

Mis ma muidu eelnevatel päevadel üldse teinud olen? Neljapäeval käisime tüdrukutega jõe ääres silla juures veini joomas, mis oli ülimalt äge, kahju, et siin jõe ääres siukest elu ei käi nagu Pariisis, eeldusi on küll (terve promenaad nt jõe kaldal, kus kõik inimesed pühapäeviti jalutamas/jooksmas käivad ja kus me täna lihtsalt õgisime ja end ülisitasti tundsime). Pärast seda lällasime niisama linna peal, ühesõnaga oli lõbus ja koju saime vist mingi 4-5 ajal. Terve selle nädala olen aga tegelenud enda tunniplaanist arusaamisega, mis siin riigis on ikka täiesti arusaamatult keeruliseks tehtud. Ja no, kas keegi internetis registreerimisest on kunagi kuulnud?? Oii lollid. Nüüd on vist enam-vähem selle semestri tunniplaan koos ja esmapilgul tundub neljapäev vaba olevat (vb ka reede, aga see pole veel kindel ja muuhulgas ka natuke nadi 3 päeva koolis käia). Päevad algavad enamasti 9-10 ja on päris pikad, aga no kui vähemalt 1 vaba päevagi saab, siis pole hullu. Loodan, et jään homme ellu. Ma arvan, et terve essa nädal möödub tühja ja mõistmatu pilgu tähe all ja kindlasti ei möödu see ka etteheiteta, miks ma seda endale tegin. Igatahes saab päris põnev kogemus olema ja ma tegelikult isegi ootan kooli algust. Eks ole nagu aeg ka juba, selle aja peale olen tavaliselt juba kuu aega loengutes käinud. Ja mis peamine, äkki kooli algusega tekib mingi rutiin ja ma saan lõpuks aru, et ma pean raha rämedalt kokku hoidma tegelikult. Aga nii raske on, sest kõik on võrreldes Eestiga nii palju kallim, eriti väljas käimine. Vähemalt on olemas eurised peedid, mis leevendavad natukegi seda ebanormaalset summat, mis õhtu jooksul välja peab käima.

Ma olen täiesti unustanud, et ma käisin eelmisel pühapäeval ka Dijonis. Et me ei suutnud laupäeva päeval enda linna vedamisest mõeldagi ja vedelesime niisama murul päikse käes, siis hakkasime alles õhtul mõtlema, et see on tegelikult päris hea mõte. Linn ise oli hästi armas, vähemalt kesklinna osa, kus me kolasime, sest ega me keegi tegelikult ei teadnud, mida me seal teeme ja kus miski asub. Aga niisama ringi jalutada oli ka tore ja isegi kunstimuuseumis käisime (et sel ajal olid mingid muinsuskaitse vms päevad, siis olid kõik muuseumid tasuta). Päeva lõpetasime laste mänguväljakul. Lõbus oli.