Lõpetasin just vähemalt kahe mehe portsu heeringat ja praekartulit (eile siis vastavalt heeringas ja keedukartul), nii et ilmselt on ainuke liikumisvorm veeremine. Muidu olen ülimalt õnnelik oma selle nädala avastuste üle, millest esimene on muidugi heeringas mingis koorekastmes, ja kuigi veits äädikane (nagu siin asjad olema kippuvad), siis siiski heeringas ja teiseks suuravastuseks on enam-vähem normaalne kohupiim. Ärge liialt ka erutuge, see on siiski siuke kohupiimapastalaadne moodustis, aga maitseb normaalselt ja säilitusaineid pole ka täis topitud, nii et: võit!
Muidu olen sellel nädalavahetusel olnud üllatavalt tubane ja terve selle nädala olen nautinud omaette passimist. Eks nädala algus läks veits unepuuduse ja meeltesegaduse nahka ka, sest kui ma esmaspäeva hommikul kell 5.30 (40?) päikselisest Barcelonast uuesti vihmasesse ja pimedasse Besanconi jõudsin, siis ei saanud ikka ööd ega mütsi aru, miks ja kuidas ma nüüd siia sattusin ja mida ma tegema peaks hakkama (tõesti jälle koolis käima või?). Kõigele lisaks pean hakkama igasuguseid kooliasju tegema, sest enne jõule on mul kindlasti vaja esitada kaks kirjalikku tööd. Täna olen aga oma päeva pühendanud prantuse keele grammatikale, sest mul on homme esimene test siin riigis. Üldse olen kuidagi väga ära harjunud üksi oma toas passimisega, mis alguses ikka väga rõhuv tundus. Mida koledamaks ilmad lähevad, seda mõnusam on oma nina välja mitte pista (ainus tüütu asi on muidugi enda kööki vedamine, äkki seal isegi kohtab kedagi iu) ja kuulata, kuidas vihm, mida olen sellel nädalal häbiväärselt palju näinud, vastu akent krõbistab.
Aga muidu jaa, käisin eelmisel nädalal Hispaanias päikese all (nädal aega tagasi samal ajal sõitsime ilmselt rongijaama, tundub vähemalt kuu aega tagasi). Koolis olin selleks ajaks käinud täpselt kuu aega, oligi ju paras väike paus teha. Hästi paljud läksid vaheajaks kuskile ära (mh ka koju, rikkurid siin kõik vist) ja et ma startisin alles esmaspäeval, siis oli nädalavahetus suhteliselt üksildane, ühikas oli täiesti välja surnud. Ainus hea asi oli, et internet oli hästi kiire ja sain ära vaadata kõik superstaari osad ja et köök oli kogu aeg vaba. Esmaspäeval niisiis võtsin jalad selga ja startisin hommikul kell 9 marsruudil Besancon-Lyon-Montpellier-Barcelona. Oli päris pikk sõit, aga väga äge, eriti Montpellier-Barcelona vaheline jupp, kus vaatamata väsimusele ei saanud magama jääda, vaid vahtisin nagu väike laps, suu ammuli, aknast välja. Väike näide: rong sõidab nii, et ühel pool on kohe Vahemeri ja teisel pool suur laguun, kus peal sõidavad valged purjekad ja taustal on mäed viinamarjaistandustega ja armsad majakesed. Püreneed on igatahes koht, kuhu peab elus kindlasti tagasi minema.
Pärast jalgade ja kõigi muude kehaosade ärasuretamist ja pleieri kõikide lugude ärakuulamist, olin üliõnnelik, kui rongijaamas Müraga kohtusin. Esimene õhtu mööduski niisama tema juures molutades. Teisipäeval kolasin hommikul niisama üksi linna peal, sel ajal kui Müra koolis oli ja lõunast kohtusime, et minna Parque Güelli, mis on hästi äge Gaudi kujundatud park. Tegime seal väikse pikniku ja muuhulgas otsustasime olla üks kord elus hästi rõvedad turistid ja pildistada kõike, mis ette jääb. Oli päris lõbus. Tagasi koju jõudnud, otsustasime, et peame ikka välja ka minema. Käisime läbi Nora töö juurest ja Mojito baarist, kus oli mingi mitteametlik sealsete erasmuste halloweeni üritus. Koju saime hästi hilja ja ma ei kujuta ette, mis teid pidi, sest see oli ikka täielik maraton. Muuhulgas ei käida Barcas vist üldse jala, sest kui kelleltki tänaval teed küsida, siis on absoluutselt kõik nende arvates nii kaugel, et jala küll kohale ei jõua. Tavaliselt on see meil võtnud 10-15 minutit. Kolmapäeval aelesime niisama Müra juures ja üldiselt oleks võinud teha palju rohkem, kui tegime. Päeva suursaavutuseks oli õhtusöök: liha ja kartul.
Neljapäeva hommikul tiirutasin jälle veidi omapead Barca peal, nägin ära Sagrada Familia ja suundusin siis oma kodinatega rongijaama Eestist (also know as the Arctic) saabuvale Anule vastu. Kokkusaamisega endalegi üllatuseks probleeme polnud, pistsin kohe põske paar kohukest, samal ajal kui Anu talveriideid seljast kooris ja suundusime rongi peale Tarragonasse. Muuhulgas pean mainima, et väga veider on olla riigis, mille keelt sa ei oska. Sellist asja pole ikka ammu juhtunud (jah, sest kõik viimased korrad olen käinud Prantsusmaal). Kuigi aru saab kohati päris hästi, siis vastu oskad öelda ainult kökmök. Muidugi on nii Barca kui Tarragona Kataloonias, mis tähendab, et seal räägitakse ka katalaani, mille me Anuga defineerisime veits valesti kirjutatud ja häädaltud prantuse keeleks. Lugedes saab küll igatahes katalaanist päris hästi aru, nagu selgus arheoloogiamuuseumis. Ühesõnaga Tarragonas saime kokku Masaga, sõime leiba, keefirit, kohukesi ja kama (vt ka kaunis fotosessioon) ja kõik tundus täiesti tavaline, nagu me elakski seal koos ja näeks iga päev. Samal õhtul käisime esimesel tiirul linna peal ja külastasime rooma foorumi jäänuseid. Parim avastus oli muidugi veinipood suurte veinivaatidega, kust sai kanistritega veini kaasa osta. Hinnad jäid vahemikku 1-1.20 euri/liiter, mistõttu ei olnud kahtlustki, et me sealt tühjade kätega lahkume. Kodus tegime veel mõnusa õhtusöömingu ja käisime Masa maja katusel vaadet nautimas.
Reedel tegime Anuga turistipäeva, külastades ajaloo- ja arheoloogiamuuseumi ja vaadates kaugemalt amfiteatrijäänuseid. Et oli väga palav, siis otsustasime korraks ka varbad vette pista, selleks pidime muidugi kõndima kilomeetrise ringi, sest kohe mere ääres on raudtee, kust saab ainult ühest kohast üle. Aga me ei andnud alla ja tagasi Masa juurde minnes saime ka oma suurte pingutustele ka vastava tasu: odavad saapad. Sel hetkel tundus mudugi jõle tobe idee südasuvel saapaid ostma hakata, aga nüüd olen päris õnnelik. Õhtul jõudis ka Müra Tarragonasse ja suundusime otse ujuma. Kohalikud vaatasid meid muidugi nagu talisuplejaid, aga meil oli väga mõnus. Õhtul kolasime veel katusel, tegime väga hästi süüa (milleks liitus meiega ka Karoline), tegime end ilusaks, käisime läbi päris mitmed kohalikud baarid ja laulsime eestikeelseid laule. Hommikul aelesime Masa juures, tõdesime, et vajame kebabi, mille saime õnneks sekundi kauguselt Masa majast ja vaatasime „Viimset reliikviat“ ingliskeelsete subtiitritega (Run away, free child, this is your only chance!). Ühel hetkel saabus aga hetk lahkuda, pakkisime oma kodinad jälle kokku ja õhtuks saabusime Barca.
Järgmisel päeval ärkasime vara ja olime tublid turistid: ronisime muuhulgas Montjuïci mäe otsa ja nautisime küll veidi sudust Barca vaadet ning pärast läksime Barcelonetale, mis sealne rannarajoon. Sõime jäätist ja käisime jalgupidi vees. Mul oli aga kella 5st rong, nii et rohkemaks ei jäänudki aega. Teinekord jälle, Barcelona avastamiseks on kindlasti rohkem aega vaja, kui see, mis ma seal veetsin. Muuhulgas tundsin end Hispaanias ikka täieliku blondina nende inimeste kõrval, kel peast puhta mustad karvad välja kasvavad. See ka põnev kogemus.
See nädal on möödunud töiselt. Suursündmuseks loen reedest jõusaali (!) ja uisutamist, mis oli väga lõbus, aga mille tõttu on mul jalad siiamaani valusad. Muuhulgas kolis täna mu tuppa väike ämblik, loodan, et ta kavatseb üüri ka maksta. A ta ilmselt teab, et ma ei julge teda väga puutuda, mistõttu olen ma kerge ohver (märkan kerget paranoiat endas)..